Nõo Püha Kolmainu kirik Nõo Püha Kolmainu kirik on apostlik- õigeusu kirik, mis asub Nõo alevikus. Kirik on ehitatud maakividest ja sellel on viis sibul- kuplit. Kirik on ehitatud 1873. aastal - seega umbes 141 aastat tagasi. Kirik ei ole enam tühi ja tegevuseta nagu vahepeal, vaid seal tegutseb praegu Nõo Püha Kolmainu kogudus. Alates aastast 1997 on kirik riikliku kaitse all arhitektuurimälestisena. Leandra Pruss, 7. klass 49
50
Vana jõuluehe See jõuluehe kuulus minu vanavanaemale, kes sündis 1933. aastal. Ehe pärineb tema lapsepõlvest. Kuna vanavanaema perekond oli usklik, tähistasid nad alati jõule suure pühalikkusega ja jõulukuuse ehtimisega nähti palju vaeva. Praegu on ehe meie pere pärandus. Minu perekond riputab selle uhkustundega ja ette- vaatlikult igal aasta oma jõulupuu külge. Marelle Sepp, 6. klass 51
52
Luke mõisa park Luke mõis oli rüütlimõis ja kuulus Löwenwoldede aadliperekonnale. Teateid selle mõisa kohta on juba 1557. aastast. Peahoone hävis kahjuks II maailmasõjas, kuid ilus park on säilinud ja seal käiakse sageli jalutamas. Suursuguseks teevad pargi vanad puud ja eri- nevatel tasanditel paiknevad terrassid. Üht trepikäiku ääristavad lõvikujud. Praegu külastatakse Luke mõisa palju ja seal toimuvad üritused. Restaureeritud on tiikide süsteem ja ilus aednikumaja, kus on avatud ka kohvik. See mõis on Nõo valla uhkus. Mark Paštšuk, 7. klass 53
5544
Münt Ühel suvel kaevasin igavusest aias koos oma õega. Natukese aja pärast leidsime mulla seest ühe Eesti vabadussõja aegse mälestusmündi. Münt on vasest, kuid hästi säilinud. Selle esiküljelt võib selgesti lugeda „KODU KAITSEKS“. Tagaküljel on aga märgitud vabadussõja algus- ning lõpuaastad: 1918- 1920. Kuigi mündi kiri on veel täiesti loetav, on siiski aeg oma töö teinud ning vasest mündil on õhuke kiht maha kulunud. Alar Kotkas, 8. klass 55
56
Laguja vana külakauplus Laguja külakauplus asub Nõo vallas Laguja bussijaama kõrval. Pood oli pikka aega kohalikule rahvale kogunemiskoht ja oluline keskus. Sinna jäeti üksteisele teateid, pakke ja vahetati kaupu. Inimesed teavad rääkida poe ümbruses juhtunust palju huvi- tavaid lugusid. Kauplus suleti 1996. aasta novembris. Praegu seisab see maja tühjana ning laguneb. Liisi Ekholm, 7. klass 57
58
Talumaja Nõo valla Kääni küla Kingu talu maadel asub talumaja, mis on palkhoone ja ehitatud ümber vanast traktorikuurist. Maja on ehi- tanud pika aja vältel üks mees. Ümberehitustööd algasid 1997. aastal ning maja täiendamine kestab siiani. Väga palju on kasutatud nn unustatud materjale, mida inimesed ei ole enam vajanud. Ehitaja ise on vanavara koguja ja selle tõttu on seinad kae- tud erinevate vanade esemetega. Anti Biedermann, 7. klass 59
60
Meeri mõis Praegune mõisahoone rajati Meerile 1893. aastal. Algselt oli peahoone ühekorruse- line, kuid 1970. aastatel lisati teine korrus ja juurdeehitus. Härrastemaja kõrval on kaunis ja ajalooline park, lähiümbruses asuvad tall ja majandushooned. Keskajal kuulus mõis Tartu toomkapiitlile, hiljem Tartu raehärra Meyerile. Sellest tuleb ka mõisa nimi ja hiljem hakati kogu minu kodukanti selle järgi kutsuma. Mõnda aega oli mõisahoone Vene keisrinna Anna omanduses. Pärast II maailmasõda tegutses mõisahoo- nes lastekodu ja hiljem Meeri kool. Pargis on aga mänginud kõik Meeri küla lapsed. Praegu on mõisahoone kahjuks üsna viletsas olukorras. Ander Männik, 5. klass 61
62
Unipiha mõis Unipiha mõis, algselt nimega Unnipicht, rajati 17. sajandi esimesel poolel ning see kuu- lus von Weltenite suguvõsale. 1891. aastal sai omanikuks Edgar von Rücker ning 1921. aas- tal mõis riigistati. Mõisakompleksi kuulusid härraste- maja, valitsejamaja, ait, õunakelder, kelder, töölistemaja, tall, sepikoda, saun, kaks moonakatemaja ja grott. Praeguseks on mõis maha jäetud ja hooned lagunenud, kuid vana park on looduslikult väga ilus. Mikk Tari, 5. klass 63
64
Latern Sellist laternat kasutati ilmselt rongiliikluse reguleerimiseks. Väga kaua oli see mulla all, kuni minu isa kaevetööde käigus selle leidis. Laterna üks klaas on kollast ja kaks punast värvi. Lisaks on veel uks, kust küünal sisse käib. Latern on nagu imelik valgusfoor, ainult juhtmete ja kolme tule asemel on küünal. Latern võib olla juba üle saja aasta vana. Praegu asub see minu kodus Nõo vallas Tõramuna talus. Ma küll ei tea, mis lood selle laternaga kaasas käivad, aga ma olen kindel, et kui see oskaks rääkida, siis ei vaataks enam ükski inimene televiisorit, vaid kuulaks tema imelisi lugusid. Kerda Blank, 6. klass 65
66
Kell Minu vanavanaisa kell on üle 50 aasta vana. Umbes 20 aastat tagasi läks see katki. Nii minu vanavanaisa kui ka minu ema üri- tasid kella parandada, kuid kahjuks see neil ei õnnestunud ja kell ei tiksunud 18 aastat. Juhtus aga nii, et kui mu vanavanaisa oli juba aasta aega surnud olnud, hakkas kell täpselt tema sünnipäeval ise tööle. See tiksub tänaseni. Kertu Blank, 6. klass 67
68
Meeri suur piirikivi Meeri mõisamaade suur piirikivi asub Nõo vallas Voika külas Kikka talu maadel. Seda kivi võib nimetada emakiviks, mille väikse- mad piirikivilapsed tähistavad teatud maa tagant piiri nn kroonumaaga. Piir kulges mööda Piirioja. Kivisse on raiutud tähised, mis näitavad piiri kulgemist emakivist edasi eri suundades. Nende all on aastaarv 1844. Robert Trummal, 8. klass 69
70
Arvelaud Arvelaudu kasutati varem poes kauba- hindade kokkuarvestamisel ning ka koolis arvutamise õppimisel. Selle arvelaua andis meile minu vana- tädi Tiina. Ta oli selle saanud Rõuge postkontorist, kus ta ka ise töötas ning mar- kide ja postitarvete hinda kokku arvutas. Kahjuks ei kasutata arvelauda enam tänapäeval, kuid võib-olla siiski kuskil Venemaa turul. Rika Rahnel, 5. klass 71
72
Raamat Eesti vabadussõjast Selle raamatu sai mu isa oma vanaisalt. See räägib vabadussõjast aastatel 1918-1920. Raamatu autor on kolonel-leitnant Jaan Maide ja selle on välja andnud Kaitseliidu kirjastus 1933. aastal. Kaur Drenkhan, 6. klass 73
74
Vana triikraud Vana triikraud on pärit Nõo vallast Altmäe külast Sandre talust. See triikraud on vähe- malt sada aastat vana. Vanasti aeti triikrauda kuumaks tuliste süte abil. Vahel asetati see ka lihtsalt pliidile ja kui pressraud oli kuumaks läinud, kasutati seda triikimiseks. Triikraual on puust käepide, millele on põletatud ka lihtne kaunistus. Puust on ka nupp, millega lasti sütele õhku vasta- valt sellele, kui kuumaks taheti rauda ajada. Triikraua otsas asetseb toru, mis näeb välja nagu korsten ja mille kaudu pääseb suits välja. Vahel juhtus, et suitsu tekkis liiga palju ja triikijal võis hakata pea valutama. Toomas Trummal, 6. klass 75
76
Vana lauluraamat „Tarto-ma-kele Laulu Ramat“ päri- neb aastast 1886. See on tükitud Tartus H. Laakmanni kirjastuses. Tekst on gooti kir- jas ja kokku on raamatus 410 lehekülge. See lauluraamat kuulus minu vanavana- vanaisa Anton Sannamehele. II maailmasõja ajal peideti see Rohtla talu pööningule, kust see hiljem üles leiti. Maria Elisabet Tiisler, 6. klass 77
78
Nõo raudteejaam „Lõpuks jõudsime Nõo jaama. Sõjasaagina langes meie kätte terve rong. See oli aga tühi. Nähtavasti oli punastele toodud sellega abi- väge. Mõnikümmend punaväelast, kes veel jaamas viibisid, põgenesid mõne paugu järel laiali. Möödus vähe aega, kui punased kusagilt eest vasakult poolt meile Nõo jaama suur- tükkidest tuld andma hakkasid. Paar pommi, kukkudes rongi kõrvale maha, ei lõhkenud, vaid rikošetina lipsasid rongi alt läbi. Irv, Uku Sabolotnõi ja mina läksime Nõo kirikumõisa.“ K. Parts „Kas võit või surm“, Printest 1991 Tristan Järve, 6. klass 79
80
Nõo kirik „Otsisime üles kellamehe, kes tegi lahti kirikuuksed. Sammusime üles torni. Vaade ümbrusele oli tore. Uku nõu: siia seada vaatepunkt, sai vähese kahklemise järele vastu võetud. Kaheldi vaid, kas on kohane kiskuda kirikut ilmalike toimingute sekka...“ K. Parts „Kas võit või surm“, Printest 1991 Nüüd kirikust endast. Nõo Püha Laurentsiuse kirik on ehitatud 13. sajandi lõpus ja tegu on ühe vanima Eesti kirikuga, mis sarnaneb erakordselt oma algvormiga ja see on ainuke telliskirik Lõuna-Eestis. Ma ise arvan, et see on üks neist sümbolitest, mis annavad Nõole oma iseloomu, ja me peak- sime selle üle uhked olema. Tristan Järve, 6. klass 81
82
Nõo vana muusikakool Nõo vana muusikakool ehitati Järve tänava äärde sellisena, nagu meie seda tun- neme, 1950. aastatel. Aga enne seda pidi sealsamas veel mingi hoone paiknema. Sellest kõnelevad vanad kiviseinad, mis saali krohvi alt nähtavale koorusid. Kui mu isa põranda lahti võttis, ilmus välja vana vundament. See ja paksud kiviseinad on arvatavasti säilinud kihelkonnakooli aegadest. 2015. aastal kolis Nõo Muusikakool täiesti uude hoonesse. Pärast seda pole muusikaga tegelemine vanas majas päris otsa lõppenud. Pildil on näha, kuidas Sirgu Loomekoja suvise viiulilaagri pere saalis lõunapausi peab. Marie Veidenbaum, 3. klass 83
84
Kartuli liurada Kartulite liurada on minu vanaema kodus Nõo vallas Ridakülas. See on küla, kuhu Unipiha mõisa omanik oma töölistele maid jagas. Nii sai endale talu ka minu vanavana- vanaisa. Ridaküla nimi tuleneb aga sellest, et majad asetsevad tihedalt üksteise kõrval. Kartulikelder oli minu esivanemate talus sügav ja sinna oli raske kartuleid tassida. Sellepärast kasutati liurada, mida mööda kartulid keldrisse lasti veereda. Muld pudenes kartulite küljest maha ja kartulid ei saanud viga. Marcus Lõo, 8. klass 85
86
Vana kirjutuslaud See on minu ema kirjutuslaud, mida ta kasutas 1996. aastani. Ta sai selle 6.klassi tüd- rukuna, kui pere kolis Nõkku, sest oli valmis saanud uus maja. Kirjutuslaud toodi vana- vanavanemate kodust Aiamaalt. Laud jäi kasutusse kuni keskkooli lõpuni ja kogu selle aja jooksul kirjutas mu ema lauaplaadile oma lemmikute nimesid. Lauaplaati ei tohtinud keegi puhastada ega oma asju sellele panna. Kõik see, mis tol ajal kirjutatud sai, on täna- seni säilinud ja siiani on huvitav vaadata, mis ja kes mu emale kunagi meeldisid. Kristiin-Heleen Parksepp, 8. klass 87
88
Kala Selle kala kudusin ma ise. Kasutasin oma kodukandi kindakirja, mis on kogutud Eesti Rahva Muuseumisse aastal 1912. Kogumisel on öeldud, et kindakiri on 40 aastat vana ja see on kogutud Nõo kihelkonnast, Ropka külast, Kakko talust (kogu nr ERM 6171). Minu kootud kalal on saba selle kinda pitsilise randmekirjaga, ülejäänud kala aga labakinda kirjaga. Uimede kudumisel lisasin omaloomingut ja tegin need triibulised. Kala värvi valisin võimalikult sarnase museaali värvidega (punane ja roheline villane lõng). Vana Nõo kandi kindakiri elab nüüd mängu- asja kujul uut elu. Rahel Repkin, 8. klass 89
Kultuur peab jääma meie ellu nagu meeldetuletusena, mitte mälestusena. Kristiin-Heleen Parksepp, 9. klass Me vajame pärandit, sest see näitab meile, kust me tuleme ja kuhu me lõpuks jõuame. Kui me kaotame pärandi, kaotame koha, kuhu naasta, ja millegi, mida peame kaitsma. Reimond Ritson, 9. klass Kultuuripärand tekitab kuuluvustunde ning ühenduse ajaloo ja maaga. Otseselt seda „vaja“ ei ole, aga see on ühendav. Joosep Karu, 9. klass Kui kultuuri pole, siis meid ei saa teistest eristada. Lene Raudsepp, 5. klass Me ei saa pärandit valida, see lihtsalt on. Marleen Andressoo, 5. klass Kui me esivanemad ei õpetaks meid, ei saaks me hakkama. Kätti Rahnel, 5. klass Miks ma olen kultuuripärandi kandja? - Sest siis ma olen osa tulevikust. Rahel Mäe, 5. klass 90
Kultuuripärand on osa meie kõi- unustada. Praeguste ajalooliste järeldusteni on teadlased jõudnud ainult tänu iidsetele teadjamees- tele või ime läbi säilinud ehitistele. Võib luua ulmelisi teooriaid, kui- das inimesed kaotavad ajaloo ja siis on tarvis see uuesti leida, aga ka tavaelus on tähtis hoida vanu traditsioone ja esemeid. Nii ei unusta me endi minevikku. Lilian Luigla, 9. klass
Search
