pärimuNsõkoultuuri radadel
pärirmaudNsaõkoduelltuuri Pärimuslood Nõo Põhikooli õpilastelt Nõo 2018
Koostanud Reet-Ingrid Haamer ja Linda Trummal Kujundanud ja küljendanud Jaak Rooden Toimetanud Kristina Veidenbaum Trükkinud trükikoda Greif Nõo Põhikool 2018
Eessõna Kultuuripärand saadab meid kõikjal. Sageli käime oma igapäevaseid teid, teadmata, millised lood meid ümbritsevad. Suured saatused, traagilised sündmused, imed ja loo- tused võivad peituda kõige väiksemateski esemetes. Käesolev raamat on kokku pandud Nõo Põhikooli õpilaste kogutud pärimusest ja lugu- dest, mida „kõnelevad“ nende kodus olevad esemed ja ümbruses asuvad objektid maastikul. Aastate jooksul olen ikka ja jälle täheldanud, kuidas lapsed ajalooallikaid teadmiste edasikandjatena tundma õppides end ümbritsevaid esemeid märkama hakkavad ja neist huvitavaid lugusid jutustavad. Nii tekkiski mõte jutud raamatukaante vahele talletada ja neid ka laiemalt tutvustada. Tekstid on koostatud ja kogutud perioodil 2013-2018 Nõo valla territooriumil asuvast kultuuripärandist. Õpilased uurisid erinevate esemete ja objektide saamislugusid ning nende juurde käivat pärimust. Koos fotodega esitleti oma töid tunnis ka teistele. Paljud autorid on Nõo Põhikooli tänaseks juba lõpetanud, osa lugudest on aga alles sellel aastal raamatu jaoks kirjutatud. Esialgu oli soov raamat välja anda Eesti kultuuripärandi aasta raames, tänasel päe- val aga tahame oma lood pühendada Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale ning Euroopa kultuuripärandi aastale. Soovin tänada kõiki raamatu ilmumisele kaasaaitajaid: Nõo Põhikooli õpilasi, õpetaja Linda Trummalit ja Kristina Veidenbaumi, raamatu kujundajat Jaak Roodenit ning Rein Uusmaad ja Nõo Vallavalitsust. Reet-Ingrid Haamer, Nõo Põhikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja 3
4
Piiblikarp Selle karbi valmistas minu vanavanavana- isa Aleksander Felder (1891-1988) XX sajandi 60. aastatel. Ta töötas tehases töölisena ning hobi korras valmistas puidust esemeid nii nagu selle karbigi. Karpi kasutatakse Piibli hoidmiseks, et see katki või mustaks ei läheks. Piibel aga on teise vanavanaisa perekonna pärand. See on 110 aastat vana. Karp ja Piibel on jõudnud meie perekonda üle mitme põlv- konna ja sobivad nüüd hästi kokku. Jakob Vares, 5. klass 5
66
Relv aastast 1854 Meie pere hakkas ehitama kaheksa aastat tagasi Nõo alevikku endale kodu. Selle maa peal olid enne vanad lagunenud hooned: väike maja, viltuvajunud saun ja loomalaut. Vanasti ehitati paljude majapidamishoonete seinad punasest savist, nii ka need hooned. Loomalauda lammutamisel leidsime seina seest vana relva. Sellest oli alles jäänud ainult metallist osa, mis on ka pildi peal näha. Saladuseks jääb, kuidas ja miks relv seina sisse pandi. Lähemal uurimisel selgus, et relv on väga vana ning sinna peale on graveeritud aastaarv 1854 ja tekst, et see kuulus imperaatori armee kauglaske rügemendi soldatile. Sellist relva võib võrrelda tänapäeva snaiperite omadega. Taolise relva omapäraks on palju pikem toru kui tavalisel püssil. See võimaldabki lasta täp- semalt ja kaugemale. Kristjan Unt, 5.klass 7
8
Minu vanvanavanaisa saun See saun on minu vanavanavanaisa ehi- tatud ja asub minu kodutalu õuenurgas. See on meie pere jaoks väga oluline koht, sest selles saunas on sündinud minu vanaema. Vanavanavanaisa suitsutas seal sinki ja kui- vatas vilja, ube ja mitmesuguseid ravimtaimi. Igal laupäeval köeti sauna pesemiseks. Kütmist ei seganud ka kõige krõbedamad talvekülmad. Sauna kõrval varju all hoiti puitu ja turvast. Sauna kasutati kuni minu vanavanaisa surmani (1991). Sellest ajast saadik on see puu- tumatu. Mu pere peab seda pühaks paigaks. Legendi kohaselt on sauna kõrvale mae- tud rahapada, mille serv ulatub maast välja. Seda pada ei tohi välja kaevata, sest see võib tuua õnnetust. Ellen Veidenbaum, 5.klass 9
10
Eesti lipp Meil on alles sinimustvalge lipp, mis kunagi kuulus mu vaarvanaemale ja vaarvanaisale. See lipp kaunistas nende koduõue 1930. aas- tatel. Lipu mõõtmed on 100x165 cm ja see on kokku õmmeldud kolmest erinevast riidetükist. Arvatavasti on tegemist poest ostetud lipuga. Nõukogude okupatsiooni ajal oli sini- mustvalge lipu kasutamine keelatud. Vanavanaema algatusel toodi tema vane- mate auväärses eas lipp uuesti päevavalgele 1988. aasta võidupühal. Tuules lehviv triko- loor oli kaugele näha ja meelitas kohale palju rahvast, nii et lõpuks toimus sealsamas kogu küla jaaniõhtu. Hiljem pole enam vana lippu heisatud, sest ilmastikutingimused võivad seda kahjustada. Alari Raudsepp, 5.klass 11
12
Hobuserauad Tegemist on erineva suuruse ja kujuga U-kujuliste hobuseraudadega. Kõik need hobuserauad on pärit minu kodu ümbrusest ja leitud maa seest. Need tulid välja maja ehi- tamise ning taimede istutamise käigus alates 2005. aastast. Kuna meie maa oli kunagi ammu põllumaa, siis võisid need esemed kuu- luda kas künni- või ratsahobustele. Hobuseraudadega on seotud lugu nende õnnetoovast legendist. Need on ühed iidsei- mad õnnesümbolid, mis aitasid kaitsta kurja silma eest. Kuna hobuseraud kaitseb hobuse kapja, siis võib ta kaitsta ka inimest. Samuti väidetakse, et kuna sepad töötavad ühega ürgelementidest ehk tulega, siis on sepad ja nende valmistatud esemed õnnetoovad. Kui hobuseraud kinnitada maja uksele otsad ülespoole, pidavat see tooma head õnne nii kodule kui ka selle elanikele. Taner Salmann, 9.klass 13
14
Raudteelaste maja Nõo piiri peal raudtee ääres asub raud- teelaste maja. Maja on rohelist värvi ja selle juures on veel kolm lisahoonet. Värv on praeguseks juba kulunud ja aknad katki. Majas elasid nõukogude ajal raudteetöölised, kõrvalhoones nende lapsed. Hiljem oli elani- kel võimalus see ära osta. Kuna soovijaid ei olnud, jäeti hooned lihtsalt maha. Majas ja selle kõrvalhoones võib leida vanu asju, näiteks pilte, voodeid, õppevahen- deid ja palju muud. Kõige rohkem leidub seal aga fotosid, eriti pulmapilte ja mänguasju, näiteks nukke. Kerttu Voore, 5.klass 15
16
Termomeeter Mina leidsin enda kodust väga vana termo- meetri. Tegemist on Réaumuri kraadiklaasiga. See kuulus mu vanavanaema tädile ning ta kasutas seda toatemperatuuri mõõtmiseks. Hiljem rippus sama termomeeter mu vana- ema kodus seinal. Antud kraadiklaas on kindlasti üle saja aasta vana ja meie perekonnas viiendat põlve. Kolides on see alati kaasa võetud. Viimased nelikümmend aastat on aga vana termomeeter olnud minu kodus Tõraveres kabineti seinal. Anni Riin Aguraiuja, 5.klass 17
18
Kaisukas Minu kaisukas on jänes ja tema nimi ongi selle tõttu Jännu. Selle kinkisid mulle minu vanaema ja vanaisa esimeseks sünnipäevaks. Väiksena võtsin ma Jännu ööseks kaissu, aga praegu kasutan ma teda padjana. Kui ma olin esimeses klassis, tuli talle talla alla auk. Ma näitasin seda oma vanaemale ja ta lubas jänese vaid paari õmblusega ära parandada. Tegemist oli nagu väikese operat- siooniga, kus narkoosiks oli lutsukomm. Pärast arsti juures käimist tukkus Jännu veel tükk aega, aga komm sulas samal ajal minu suus. Kirke Kask, 5.klass 19
20
Kultusekivi Kultusekivi asub Nõo vallas Aiamaa külas Karujärve talust umbes 250 meetrit põhja pool. Kivi on hall, kohati sammaldunud ning sellel on palju ümaraid lohke. Kultusekivi on pikliku kujuga, umbes poolteist meetrit lai ja kaks meetrit pikk. Vanarahva sõnul tõi kultusekivi õnne, kui selle lohkudesse asetati münte, vilja, liha või ka näiteks villa. Kermo Korela, 6. klass 21
22
Vabadussõja mälestusmedal Minu vanavanaisa Juhan Raomets (1897- 1957), kelle perekonnanimi enne eestistamist oli Graumann, osales noore mehena Eesti vabadussõjas. Ta võitles Põhja-Lätis toimu- nud lahingutes 3. Eesti jalaväepolgu ridades. Vanavanaisa sai lahingus haavata ning see jättis jälje tema tervisele. Pärast sõja lõppu anti välja kolme liiki mälestusmedaleid. Neist esimene oli mõel- dud kõigile vabadussõjast osavõtnutele, teine haavata ja põrutada saanutele ning kolmas vabadussõjas osalenud välismaalastele. Minu vanavanaisa sai haavata ja põrutada saa- nutele mõeldud medali, mille iseloomulikuks tunnuseks on lindi alaosas paiknev põiklehv. Nüüdseks on vanavanaisa ammu sur- nud, kuid medal on alles ja seda võib pidada perekonnareliikviaks. Lauri Raudsepp, 7.klass 23
2244
Seinakell Pommidega seinakell kuulus minu vana- vanaemale Ottilie Künnapuule. Kell näitab aega siiani ning annab märku igal täistunnil „pimm-pomm“. Minu emale pärandas selle minu vanaema Eha-Tiiu Puusepp, kes võt- tis kella oma kodust kaasa ning hiljem jäi see meile. Nii ongi vana seinakell jõudnud meieni läbi mitme põlvkonna. Hele-Liis Saaroja, 7.klass 25
2266
Villakraasid Villakraasid kuulusid minu vanavanavana- ema Leena Tiidule. Neid kasutati lambavillast lõnga tegemiseks. Pärast lamba pügamist tuli vill puhastada ning seejärel kraasida, et vill lahti harutada peenikesteks kiududeks. Kraasimisele järgnes ketramine lõngaks. Läbi mitme põlvkonna on villakraasid jõud- nud minu ema kätte ning on nüüd meie kodus pärand esivanematelt. Hele-Liis Saaroja, 7.klass 27
28
Söetriikraud Mõni aasta tagasi õues mängides avasta- sin, et mingi asi on maa seest väljas. Hakkasin seda uurima ja välja urgitsema, et teada saada, mis see on. Kuna ese niisama lihtsalt välja ei tulnud, pidin võtma väikese labida. Tänu kaevamisele sain aru, et olen leidnud vana söetriikraua. Söetriikrauad võeti Eesti rikkamates pere- des kasutusele 19. sajandi II poolel. Selle sisse asetati hõõguvad söed, mis raua kuumaks ajasid. Triikraud triikis ka kangema riide ras- kuse ja kuumusega väga lihtsalt sirgeks. Kaur Huko Käämbre, 6.klass 29
30
Jaagupi tarandkalme Lõuna-Eestis hakati tarandkalmeid looma 2.-3. saj pKr. Surnukeha põletati koos talle kuuluvate esemetega ning tuhk puistati kivi- dest laotud kalmesse. Jaagupi tarandkalmet on korduvalt uuri- tud. Arheoloogid on leidnud sellest vähesel määral esemeid, peamiselt keraamikat ja ehteid. Ilmselt on varasematel aegadel kalmet ka mitmel korral rüüstatud. Ornella Mundi, 8. klass 31
3322
Nõo kooli kivi Eesti üks vanimaid talurahvakoole on Nõo kool, mis on asutatud 1686. aastal. Tolleaegne Nõo pastor Poppius oli oma kihelkonnas aktiivne hariduselu edendaja ning nii kutsu- tigi lastele haridust andma Bengt Gottfried Forseliuse õpetajate seminari üks lõpetanutest. Aasta 1686 tähistabki hariduselu algust Nõos. 1986. aastal paigutati Nõo Keskkooli peaukse ette mälestuskivi Nõo hariduselu 300. aastapäevaks. Tänasel päeval on Nõo Keskkoolist saanud kaks eraldi kooli ning mälestuskivi asub Nõo Põhikooli ees. Erik Marcus Maks, 9. klass 33
3344
Vana kass See kass kuulus minu vanavanaema Linda Armilde Ameeliale. Ta käis palju reisimas ja ostis kaasa asju, kogus neid ja hoidis klaas- kapis. Kui mu vanavanaema vanaks jäi ja enam poes käia ei jõudnud, kinkis ta oma reisilt toodud asjad lähedastele sünnipäevaks. Ka selle kassi tõi ta ühelt reisilt ning kin- kis hiljem mu emale. Ema lubas selle mulle kunagi anda. Linda Armilde Ameelia on praeguseks küll surnud, kuid kass „elab“ endiselt meie kodus ja on umbes 80-aastane. Laura-Lisete Aidma, 5. klass 35
36
Uur Uuri kasutati vanasti käekella asemel, see oli kinnitatud pükste vööle ning seda kanti tas- kus. Tavaliselt kandsid uuri mehed. Pealt kattis taskukella sihverplaati seda kaitsev kaas ning kell töötas vaid siis, kui see oli üles keeratud. Minu kodus oleva kuldse uuri päritolu on teadmata. Algselt kuulus see minu vanavana- isale. Praeguseks on uur juba 108 aastat vana ning usaldatud minu isale. Lotta-Ly Pindmaa, 6. klass 37
38
Vanaaegne käsipuur See on vanaaegne käsipuur, millega puu- riti auke näiteks puidu ja metalli sisse. Mõned inimesed kasutavad seda ka tänapäeval, kuid paljud on vahetanud selle elektripuuri vastu. Ma leidsin selle käsipuuri vanaema juurest. Me olime just ostnud vanaemale ühe maja, kus oli palju endise omaniku vanu asju. Üks tuba oli täis ehitusmaterjale ja tööriistu. Sealt ma selle käsipuuri leidsingi. Karolin Vahur, 6. klass 39
40
Ristipuu Luke ja Nõo vahelise tee ääres Kolga metsa servas on iidne mänd, mida kasutati risti- puuna 20. sajandi keskpaigani. Puu on küll tähistamata, aga selle olemasolust ja tähen- dusest rääkisid Luke küla vanemad inimesed. Mina kuulsin ristipuust oma isalt, kellele jutustas sellest minu vanavanaema Amanda Brett. Tema matuste ajal ununes rist tegemata. Lõuna-Eesti traditsioonilises matuse- kombestikus on iseloomulik rituaal ristipuusse lõikamine lahkunu viimsel teekonnal kodust või ärasaatmispaigast kalmistule. Mihkel Brett, 9. klass 41
42
Karujärv Karujärve ääres olla ikka alalõpmata suur udu olnud. Sealt võis sagedasti kuulda imeilusat laulu. Räägiti, et nii kenasti või- vad laulda vaid näkineiud. Ikka oli neid, kes tahtsid vaatama minna, kes seal nii ilusasti laulab. Noormehed, kes lasid end näkineidude laulul meelitada, ei tulnud enam kunagi sealt udust tagasi. Kaisa Maris Hagel, 7. klass 43
44
Laguja koolimaja Laguja uus koolimaja valmis 1933. aastal ja 22. oktoobril õnnistas Otepää praost selle sisse. Kool alustas tegevust kuueklassilisena kahe klassikomplekti ja kahe õpetajaga. Laguja kooli taasavamisel 1985. aastal lõikas lindi läbi Arnold Rüütel. Õpilasi oli koolis jälle 13 nagu kooli sulgemise ajalgi 1976. aastal. Kõige rohkem oli koolis õpilasi aastatel 1930-1940. 1999. aastal hakkas tegutsema Laguja koolimajas pühapäevakool, kus saab osa- leda siiani. Melvin Kriisa, 8. klass 45
46
Vana televiisor Rekord oli vana nõukogudeaegne tele- viisori mark. Seda hakati tootma NSV Liidus Aleksandrovi Raadiotehases viie- kümnendate aastate alguses. 1956. aastal sai mudel Rekord suure kullast medali Brüsseli maailmanäitusel. Meie kodus olev Rekord oli minu vana- vanavanaema oma. See näitas viit kanalit. Televiisor kaalub 24,5 kilogrammi ja pildi mõõt oli 280 X 210 millimeetrit. Aastal 1958 tuli välja mudel B ja see maksis 236 rubla ja 80 kopikat. Kevin Narusk, 8. klass 47
48
Search
